Jüri V. Grauberg – лучшие книги

Humoorikas jutustus inimeste elust ja tegemistest murrangulistel aastatel 1988-1992 ühes Tallinna venekeelses ehitusmaterjalide tehases. Jutustus ajast mil Eestis tegutses nii Rahvarinne kui Interliikumine ning algas värvilise metalliga äritsemine ja ühtäkki tekkinud rahvusprobleemid rikkusid omavahelisi suhteid nii mõneski perekonnas kus abikaasad eri rahvusest. See oli aeg kus töökohal alkoholi tarbimist peeti peaaegu normaalseks. Romaanis kirjeldatakse reaalselt asetleidnud sündmuseid huumorivõtmes. Kasulik ja igati hariv lugemine meie lähiajaloost kõigile kes nooremad kui nelikümmend.

Koroonaviiruse tõttu kodukontoris töötanud Loore otsib endale matkakaaslast ning räägib nõusse Juliuse kes töötab samas firmas ning koroona tõttu samuti kodutööl. Noored lähevad tööandjale teatamata salaja jalgrattamatkale ja satuvad paduvihma kätte ning ei saa vihma tõttu mitu päeva välja vanast ja tühjast majast kus nad peatuvad. Maja pööningult leiavad matkajad kaks käsitsi kirjutatud vana päevikut mis viivad nad tagasi möödunud sajandi keskpaika. Lisaks avastasid noored poollagunenud kuurist haisva laiba ning maja pööningult sinna peidetud sõjaaegseid relvi. Kuidas arenevad sündmused edasi, loe Jüri v.Grauberg’i romaanist „Vihmavangis ehk ühekordne projekt”.

Jüri v.Graubergi 11. ja Viivika Vesteri 1. romaan taastatud Eesti Vabariigi taluelust. Hoogne teos kirjeldab tänapäevast hinge- ja pangaorjust, puudutades ühiskonna valusaid probleeme. Romaan väärtustab tugevat isiksust ja toimetulekut igas olukorras.

Uuenenud maailm nõuab pea igal alal uut lähenemist ja uusi lahendusi. Üks uuendustest on juba nõukaajast teada ja tuntud kolhoos ehk avakontor kus kõik on kõigi jaoks nähtav. Kuid kas kaotatud seinad ikka tekitavad tiimis loodetud sünergiat ning avatus annab vajaliku motivatsiooni tulemuslikuks, stressivabaks tööks? Kaotab inimeste vahelt häbelikkuse nähtamatud müürid, privaatsuse vajaduse ja muudab südamesaladused kõigile nähtavaks ning seeläbi isegi aasimisobjektiks? Töökaaslased on nüüd üksteisele küll lähemal ja koguni armuvad. Samal ajal saab selgeks, et inimloomusele liigne avatus siiski ei sobi ning karjainstinkti kui edumeelse juurutamine tekitab inimestes ebamugavust ja isegi probleeme. Eileen teeb kõik, et varjata töökaaslaste eest Ivo olemust, hoolimata sellest, et mehe käitumine aina vägivaldsemaks muutub. Ka Keni pingutused töökaaslasi muuta jooksevad tühja. Karl ja Signe aga ei taha, et töökaaslased nende romantilisest suhtest teada saaks. Mis saab edasi? Kui hea see avalik avatus ikkagi on?

Aastad mööduvad kiiresti, seda teavad kõik. Vahel on aga nii mõnus minna ajas veidike tagasi, kas siis oma noorpõlve või lapseikka, et meenutada, kuidas oli elu siis, kui meie Eesti oli veel osake suurest liidust ja aegadest, mil Eestist sai taas vabariik. Ka tol ajal elasid inimesed oma elu - tegid tööd, armastasid ja armukadetsesid.... Midagi tolleaegset ei ole uus tänapäevalgi - seda kinnitavad neist aegadest jutustavad, kergelt humoorikad, aastate jooksul kirjutatud lood. „Aegu ammuseid“ on Jüri v. Graubergi ja Monika Rahuoja-Vidmani neljas ühiselt kirjutatud raamat, kuid pole mingil moel seotud nende kirjutatud triloogiaga „Viirus“-“Tõbised“-“Ravi“.